ja just siis, kui arvan, et ongi nii, tuleb midagi, mis pöörab mu väikese maailma tagurpidi... ning tahta midagi, mida sa niikunii ei saa, on täielik ajaraiskamine. huvitav, et nii lihtne on asju kirjutada ja nii kuradima raske neid järgida, või üleüldse pikas perspektiivis nendesse uskuda. ma mäletan neid paar päeva kuni nädal ja siis olen jälle täpselt alguses tagasi ( ja ei asi pole mu halvas mälus vaid selles, et on lihtne on eksida tänu oma tunnetele, mis on nii ebakindlad ja varieeruvad). kummaline on see tunne, kui sa lõpuks oled oma tööga hakkama saanud ja võid magama minna ja siis ei tule enam und, sest et kell on pool 5. alles see oli, kui kell neli oli juba valge ja aknast puhus soe suvetuul... okei, aitab vist nostalgiast ja aitab jutustamisest, sean sammmmmmmmmmmmud oma voodisse ja magan homme kauaaa-kaua, sest kooli ei ole ja on laupäev. btw haigeks ma ei jäänud, (success). olgugi, et seisin kaks tundi vihma käes.
No comments:
Post a Comment